Imestan, et jälle siia midagi kirjutan, aga kuna kooliasjadele veel tähelepanu ei viitsi pöörata, siis why not. Aastavahetus möödus nii kiiresti ja ei ole üldse sellist tunnet, et midagi oleks vahetunud. Lihtsalt uus kuupäev ja kõik läheb jälle sama moodi. Viimane vaheaja päev on praegu, õigemini juba õhtu ja mida kasulikku ma olen üldse teinud? 

Vaheaeg algas kindlasti paremini kui selle lõpp. Rohkem oli tegevust ja ma ei maganud nii palju. Viimased päevad on režiim nii sassi läinud, et hoia mütsi kinni. Lähen 7-8 ajal magama alles hommikul, ärkan 5 ajal õhtul ja siis olen ikka nagu laip paar tundi, aga öösel olen elavus ise. Mitmeid kordi on käidud lihtsalt väljas tšillimas autodega, linnast väljas ja sees ja parklates passitud ja juttu aetud, sekka ka natuke alkoholi ja nii need õhtud läinud on. Tegelikult mulle meeldib see, peaasi, et ma ei pea kodus istuma, sest viimasel ajal ma lihtsalt jälestan seda, sest tegelikult mulle ei meeldi siin üldse elada, sest see ajab kohati masenduse peale ja kurbus võtab iseenesest võimust jajah. Aga vähemalt ma suutsin ennast siin paar päeva tagasi ületada ja oma südame puhtaks rääkida ja nüüd ei jää enam midagi loota, tuleb edasi liikuda.. kuigi väiksed lootuskiired on, siis eile puhuti need ka ära. Eile oli kusjuures väga vahva päev ja enne seda reedel istusin ma terve päeva kodus, aga eile jah, mõtlesin, et läheb samamoodi, sest siit Muratsist ma kuidagi minema ei saa, aga voilaa õnneks sain ja ma olen nii tänulik ja nii palju nalja sai ja kuigi ma tahtsin kaine olla, siis sunniti mind siiski rummi jooma ja tegelikult oli vahva, kuni ühe hetkeni, aga mehh. 

Tegelt siia on nii hea kirjutada, aga persse ma tahan magada.